Je was op zoek naar: sjede (Kroatisch - Estisch)

onoga dana isus iziðe iz kuæe i sjede uz more.
sel päeval väljus jeesus sealt kojast ja istus maha mere ääre.

kada doðe èas, sjede isus za stol i apostoli s njim.
ja kui tund kätte j

a isus naðe magarèiæa i sjede na nj kao što je pisano:
aga jeesus leidis noore eesli ja istus tema selga, nõnda nagu on kirjutatud:

u hramu naðe prodavaèe volova, ovaca i golubova i mjenjaèe gdje sjede.
seal ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas.

i gospodin isus, pošto im to reèe, bude uzet na nebo i sjede zdesna bogu.
ja issand jeesus, kui ta oli nendega rääkinud, v

u odreðeni dan sjede herod odjeven u kraljevsko ruho na prijestol i stade im govoriti.
siis pani heroodes määratud päeval kuninglikud riided selga ja istus kohtujärjele ja pidas neile kõnet;

a ovaj, pošto je prinio jednu jedincatu žrtvu za grijehe, zauvijek sjede zdesna bogu
aga tema, kui ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt jumala paremale käele

da obasja one što sjede u tmini i sjeni smrtnoj, da upravi noge naše na put mira."
paistma meile, kes istume pimeduses ja surma varjus, ja juhtima meie jalgu rahuteele!”

a glavno u ovom izlaganju jest: takva imamo velikog sveæenika koji sjede zdesna prijestolja velièanstva na nebesima
aga peaasi selles, millest me kõneleme, on see: meil on selline Ülempreester, kes istub ausuuruse istme paremal käel taevas,

i gle, nastade žestok potres jer anðeo gospodnji siðe s neba, pristupi, otkotrlja kamen i sjede na nj.
ja vaata, suur maavärisemine sündis, sest issanda ingel astus taevast alla, tuli ja veeretas kivi k

i nagrnu k njemu silan svijet te je morao uæi u laðu: sjede, a sve ono mnoštvo stajaše na obali.
ja palju rahvast kogunes tema juure, nii et ta pidi astuma paati ja maha istuma. ja kõik rahvas seisis rannal.

"a komu da prispodobim ovaj naraštaj? nalik je djeci što sjede na trgovima pa jedni drugima dovikuju:
aga kellega ma võrdleksin sedasinast sugupõlve? see on laste sarnane, kes turgudel istuvad ja hüüavad teistele

i odnese me u duhu u pustinju. tu vidjeh Ženu koja sjede na skrletnu zvijer, punu bogohulnih imena, sa sedam glava i deset rogova.
ka tema viis mind vaimus ära kõrbe. seal ma nägin naist istuvat helkjaspunase metsalise seljas, kes oli täis pilkenimesid ja kellel oli seitse pead ja kümme sarve.

i vidjeh veliko bijelo prijestolje i onoga što sjede na nj: pred licem njegovim pobježe zemlja i nebo; ni mjesta im se više ne naðe.
ja ma nägin suurt valget aujärge ja seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ja neile ei leitud aset.

on, koji je odsjaj slave i otisak biæa njegova te sve nosi snagom rijeèi svoje, pošto oèisti grijehe, sjede zdesna velièanstvu u visinama;
kes, olles tema aupaistus ning ta olemuse kuju ja kandes kõike oma vägeva sõnaga, pärast seda kui ta iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus ausuuruse paremale käele kõrguses

i vidjeh: gle, bijel oblak, a na oblak sjede netko kao sin Èovjeèji; na glavi mu zlatan vijenac, u ruci oštar srp.
ja ma nägin: vaata, valge pilv ja see, kes pilve peal istus, oli inimese poja sarnane; temal oli kuldpärg peas ja terav sirp käes.

ona svuèe udovièko ruho, navuèe koprenu i zamota se pa sjede na ulazu u enajim, što je na putu k timni. vidjela je, naime, da je Šela odrastao, ali nju još ne udaše za nj.
siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus eenaimi väravasse, kust tee viib timnasse, sest ta oli näinud, et seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.

a sama ode i sjede nasuprot, daleko koliko luk može dobaciti. govorila je u sebi: "neæu da vidim kako dijete umire." sjedeæi tako, udari u jecanje.
ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „ma ei või näha lapse surma!” nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis.