Você procurou por: anioon (Estoniano - Italiano)

anioon
anione

7 sekretsiooni teel anioon- transportsüsteemi vahendusel (nt tsidofoviir), võib suureneda tenofoviiri või samaaegselt manustatava ravimi kontsentratsioon.
la somministrazione concomitante di tenofovir disoproxil fumarato e di altri medicinali secreti attivamente attraverso il trasportatore anionico (ad es. cidofovir) può portare all’ innalzamento delle concentrazioni di tenofovir o del farmaco co-somministrato.

tenofoviir eritub neerude kaudu nii filtratsiooni kui ka aktiivse sekretsiooni teel inimese orgaanilise anioon- transportsüsteemi 1 (human organic anion transporter 1 - hoat1) vahendusel.
tenofovir viene escreto per via renale, sia per filtrazione sia per secrezione attiva attraverso il trasportatore anionico (hoat1).

3.2 nagu kõnealuste ainete nimest (pfos) võib järeldada, on tegu selliste toodetega, mille puhul asendavad kõiki kaheksaosalise (oktaan) süsinikahela vesiniku aatomeid fluori aatomid ja üks so3-(sulfonaat) rühm, moodustades stabiilse negatiivse laenguga molekuli (anioon), mis omakorda võib muutuda vees lahustuvaks kristallsoolaks koos selliste metallide nagu liitiumi, naatriumi või kaaliumiga või teiste positiivse laenguga rühmadega (katioonid) nagu nh4+ (ammoonium). pfos ei ole üks "aine". selle nimetuse all viidatakse euroopa liidu aineid ja ettevalmistusi käsitlevates õigusaktides ainete koostisosadele (elemendid või preparaadid). pfosidega seotud aineid valmistatakse erilise keemilise protsessi abil, mida nimetatakse elektrokeemiliseks fluorimiseks.3.3 orgaaniliste (süsinikul põhinevus, õlis lahustuvus) ja mitteorgaaniliste (metallisoolad, vees lahustuvus) omaduste kombinatsioon muudab pfosidel põhinevad ained äärmiselt tõhusateks pindaktiivseteks aineteks (pindisteks), mida on võimalik kasutada paljudes eriotstarbelistes rakendustes. kõnealused elemendid on vastupidavad oksüdeerumise (inertsed ja ei põle) ja kõikide muude keskkonnakahjustuste suhtes (stabiilsed ja seega püsivad). võttes arvesse nende lahustuvust nii õlis kui vees, on pfosidega seotud ainetel suur tõenäosus bioakumulatsiooniks. kõnealused võivad olla mürgised erinevate liikide suhtes, sõltuvalt kokkupuute tingimustest. nende ebatavalised füüsikalised ja keemilised omadused tähendavad seda, et vastavalt scheri tähelepanekule võivad laboratooriumites läbi viidud testimismeetodid osutuda ebausaldusväärseteks, kui hinnatakse kõnealuste ainete mõju keskkonnale tervikuna.
3.2 come indica la loro denominazione, si tratta di prodotti nei quali, in catene carboniche a otto atomi (%quot%ottano%quot%), tutti (%quot%per%quot%) gli atomi di idrogeno sono stati sostituiti da atomi di fluoro (%quot%fluoro%quot%) e da un gruppo solfonico (so3-,%quot%sulfonato%quot%), in modo da formare un'entità stabile a carica negativa (%quot%anione%quot%) in grado di formare a sua volta un sale cristallino idrosolubile insieme a metalli come il litio, il sodio o il potassio o ad altri gruppi a carica positiva (%quot%cationi%quot%) come l'nh4+ (%quot%ione ammonio%quot%). la denominazione%quot%pfos%quot%, quindi non è riferita a un'unica%quot%sostanza%quot%, bensì a componenti (%quot%frazioni%quot% o%quot%porzioni%quot%) di ciò che è definito una%quot%sostanza%quot% dalla normativa europea sulle%quot%sostanze%quot% e sui%quot%preparati%quot%. le sostanze di tipo pfos si producono mediante un apposito processo chimico denominato%quot%fluorazione elettrochimica%quot%.3.3 il fatto di combinare proprietà%quot%organiche%quot% (base carbonica, solubili in olio) e%quot%inorganiche%quot% (sali metallici, idrosolubili) fa delle sostanze di tipo pfos agenti tensioattivi estremamente efficaci in una serie di applicazioni specializzate. si tratta infatti di componenti che resistono all'ossidazione (sono inerti e incombustibili) e a qualsiasi altra forma di degradazione ambientale (sono stabili e quindi persistenti). essendo solubili sia in olio che in acqua, i pfos tendono a bioaccumularsi. la loro eventuale tossicità dipende dalla specie interessata e dalle condizioni di esposizione. come rileva lo scher, le loro insolite proprietà fisiche e chimiche fanno sorgere la possibilità che la metodologia dei test di laboratorio risulti inaffidabile nel determinare i loro effetti nell'ambiente complessivo.