You searched for: koordineerimisraamistiku (Estniska - Franska)

see strateegia andis ühtse koordineerimisraamistiku ja ühise suuna.
cette stratégie a défini un cadre commun de coordination et une orientation commune.

sama suur on vajadus avatud kasulike kogemuste ja kasu toonud positiivsete meetmete koordineerimisraamistiku järele, mis on seotud tööhõive ja ettevõtluse edendamisega nende hulgas, kes jäävad füüsiliste ja vaimsete võimete poolest teistele alla.
l'on peut en dire autant de la nécessité d'un cadre ouvert de coordination des bonnes pratiques et des mesures positives permettant de fournir des prestations qui soient en rapport avec la promotion de l'emploi salarié et du travail indépendant pour toutes les personnes, sur l'ensemble du spectre des capacités physiques et mentales.

2.6 tööalane ja geograafiline liikuvus on majandusliku efektiivsuse kõrge taseme saavutamiseks otsustava tähtsusega ning seepärast on tarvis rakendada meetmeid, mis tagaksid et tööandja või elukoha vahetamise korral el siseselt säiliksid õigused seaduses ettenähtud pensioniskeemidele ja täiendavatele tööandja pensioniskeemidele. Ühtlasi on oluline pidada silmas neid inimesi, kes sisenevad tööjõuturule või kes vahetavad töövõtja staatuse ettevõtja oma vastu, tagamaks nende piisav sotsiaalkaitse. vähendada võiks ka tööjõu liikuvuse hädaabinõuna kasutamist, stimuleerides stagneerunud kohalikke majandusi avaliku ja erasektori ühisinvesteeringute kaudu, mis suurendaks kohalikku tööhõive turgu. tuleb arvesse võtta, et ametialase liikuvuse suurenemise üheks põhjuseks võib olla see, et nõudmine teatud oskuste järele võib ühest piirkonnast teise üle kanduda. teiseks mobiilsuse põhjuseks on, et inimestel on õigus ümber asuda kohta, kus nende oskuste järele on tõeline vajadus, samuti kohta, kus neil on võimalus kogeda sellist tehnosiiret, mis tõstaks nende olemasolevate oskuste väärtust. seetõttu ei tohiks liikuvuses kitsalt näha ainult kaotust, vaid ka kui asjakohaste oskuste ja talendi efektiivsemat ümberpaiknemist kohta, kus neid kõige enam vajatakse.2.7 füüsiline ja vaimne töövõimetus vähendab tööjõuvarusid oluliselt, eriti 50-60-aastaste töötajate hulgas, kes on töötamise tasuvaks muutmise euroopa strateegia peamiseks sihtgrupiks. mõnes liikmesriigis saab kuni viiendik või isegi veerand vanusegruppidesse 55-59 ja 60-64 kuuluvatest inimestest invaliidsushüvitist, olles jäänud tööturult eemale. see tõsiasi viitab märgatavale koormusele praeguses tööelus koos suure psüühilise ja füüsilise kulumisega. sellele tuleb vastu astuda sobivate ennetavate töö-ja tervisekaitse-ning töötingimuste parandamise strateegiatega. kui ei ole tegemist täieliku töövõimetusega, vaid ainult töövõime vähenemisega, on asjast puudutatute võimalused nende piirangutele vastavate, kohandatud töökohtade saamiseks väikesed. seetõttu tuleb suurendada selles valdkonnas töökohtade pakkumist, et anda võimalus ka piiratud töövõimega inimestele. siiski eelistaksid paljud taolise varjatud tööpuuduse küüsis olevad inimesed jätkata mõnd tulusat tegevust, kui nende töövõime on olulises osas säilinud. liikmesriigid peavad tarvitusele võtma vajalikud meetmed, et kindlustada tööhõive ja töövõimetuse toetused ei tõukaks invaliidtöötajaid töötuse lõksu, vaid selle asemel tõstaks sotsiaalpoliitika täiendvaid erinevaid standardeid invaliidtöötajate huvides. siiski tuleb tunnistada, et puuet määratletakse võimekuse skaalast lähtudes ja uue mõtlemisviisi kohaselt on puue pigem ühiskonna reageering üksikisikule, olles tavaliselt invaliidsust külge kleepiv kui lähtudes tegelikest füüsilistest või muudest piirangutest, mis määravad, kas inimesel on puue või mitte. selles kontekstis soovib komitee hoiatada poliitikate vastu, mis tahtmatult lõppevad tegeliku töötuse tasemete varjamisega. jäädes kaitsma ja toetama puuetega inimeste vajadusi, on hädavajalik saavutada tihedam liikmesriikide vaheline koostöö, jälgimaks ja parandamaks invaliidsus poliitika parima tegevuse vahetust. sama suur on vajadus avatud kasulike kogemuste ja kasu toonud positiivsete meetmete koordineerimisraamistiku järele, mis on seotud tööhõive ja ettevõtluse edendamisega nende hulgas, kes jäävad füüsiliste ja vaimsete võimete poolest teistele alla.
2.7 l'incapacité physique et mentale réduit dans une mesure significative l'offre de main-d'œuvre, en particulier parmi les travailleurs ayant atteint la cinquantaine ou la soixantaine, à qui s'adresse au premier chef une stratégie européenne pour rendre le travail rémunérateur. dans certains États membres, la proportion des personnes qui, dans les tranches d'âge de 55 à 59 ans et de 60 à 64 ans, reçoivent des prestations d'invalidité et peut aller jusqu'à un cinquième, voire même un quart, de ces tranches d'âge. cet état de fait est révélateur de l'existence, dans le monde du travail actuel, de fortes contraintes, qui s'accompagnent d'une usure physique et psychologique intenses. il faut remédier à ce problème qui peut être lié à la santé au travail par des stratégies adaptées en matière de protection et de prévention du travail et de la santé publique et d'amélioration des conditions de travail. si l'incapacité professionnelle n'est pas totale mais qu'il s'agit seulement d'une incapacité partielle, les personnes concernées ont très peu de chance de retrouver un emploi qui tienne compte de leurs handicaps. il convient donc d'augmenter le nombre d'emplois correspondants pour donner aussi leur chance aux personnes limitées dans leurs capacités mais capables de travailler. toutefois, de nombreuses personnes qui se trouvent dans cette situation de chômage déguisé préféreraient poursuivre une activité rémunérée si elles possèdent encore une capacité de travail significative. les États membres doivent prendre les mesures nécessaires pour garantir que les prestations en matière d'emploi et d'invalidité ne mènent pas les travailleurs handicapés dans l'impasse du chômage, mais pour qu'elles accroissent au contraire la complémentarité des différents volets de la politique sociale, dans l'intérêt des travailleurs handicapés. il faut toutefois reconnaître que l'incapacité se situe sur un spectre de la capacité et que la théorie moderne définit l'incapacité comme une réaction "incapacitante" de la société vis-à-vis de l'individu, et non pas comme le problème physique ou autre qui, en soi, déterminerait l'incapacité ou la capacité d'une personne. dans ce contexte, le comité met en garde contre des politiques qui, par inadvertance, finissent par obscurcir les niveaux d'emploi réels. tout en restant protectrice et en répondant aux besoins des handicapés, une coopération plus étroite dans le domaine de l'observation et de l'amélioration de l'échange de meilleures pratiques relatives à la politique en matière d'invalidité dans l'ensemble des États membres a un caractère crucial. l'on peut en dire autant de la nécessité d'un cadre ouvert de coordination des bonnes pratiques et des mesures positives permettant de fournir des prestations qui soient en rapport avec la promotion de l'emploi salarié et du travail indépendant pour toutes les personnes, sur l'ensemble du spectre des capacités physiques et mentales.