Usted buscó: povika (Croata - Estonio)

a isus opet povika iz glasa i ispusti duh.
aga jeesus kisendas jälle suure häälega ja heitis hinge.

i kad povika, oglasi se sedam gromova tutnjavom.
ja ta kisendas suure häälega, otsekui lõukoer möirgab. ja kui ta kisendas, siis hakkasid seitse pikset müristama oma häältega.

rekavši to povika iza glasa: "lazare, izlazi!"
ja kui ta seda oli ütelnud, hüüdis ta suure häälega: „laatsarus, tule välja!”

tada povika: "isuse, sine davidov, smiluj mi se!"
siis ta kisendas ning ütles: „jeesus, taaveti poeg, halasta mu peale!”

on je uhvati za ruku i povika: "dijete, ustani!"
ent tema haaras lapse käest kinni ja ütles hüüdes: „tütarlaps, t

djeèakov otac brže povika: "vjerujem! pomozi mojoj nevjeri!"
ja poisi isa hüüdis sedamaid ning ütles: „ma usun, aita mu uskmatust!”

nato neèisti duh potrese njime pa povika iz svega glasa i iziðe iz njega.
ja rüve vaim raputas teda ja läks suure häälega kisendades temast välja.

a u njihovoj se sinagogi upravo zatekao èovjek opsjednut neèistim duhom. on povika:
ja nende kogudusekojas oli parajasti inimene, kelles oli rüve vaim, ja see kisendas

ali pavao povika iza glasa: "ne èini sebi nikakva zla! svi smo ovdje!"
aga paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!”

a kad se vratio svojoj braæi, povika: "djeèaka nema! kamo æu ja sad?"
ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „poissi ei ole enam! ja mina, kuhu ma nüüd lähen?”

a isus povika: "tko u mene vjeruje, ne vjeruje u mene, nego u onoga koji me posla;
aga jeesus hüüdis ning ütles: „kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid sellesse, kes mind on läkitanud!

i povika isus iza glasa: "oèe, u ruke tvoje predajem duh svoj!" to rekavši, izdahnu.
ja jeesus kisendas suure häälega ning ütles: „isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” ja kui ta seda oli ütelnud, heitis ta hinge.

dok je on to govorio, povika neka žena iz mnoštva: "blažena utroba koja te nosila i prsi koje si sisao!"
kui ta seda rääkis, sündis, et üks naine rahva seast t

i vidjeh drugoga jednog anðela gdje uzlazi od istoka sunèeva s peèatom boga živoga. on povika iza glasa onoj èetvorici anðela kojima bi dano nauditi zemlji i moru:
ja ma nägin teist inglit tõusvat päevatõusu poolt, ning ta käes oli elava jumala pitsat, ja tema hüüdis suure häälega nendele neljale inglile, kellele oli antud teha kahju maale ja merele,

a onda u sav glas povika: "Što ti imaš sa mnom, isuse, sine boga svevišnjega? zaklinjem te bogom, ne muèi me!"
ja ütles suure häälega kisendades: „mis sinul on minuga tegemist, jeesus, k

"moj je novac vraæen!" - povika braæi. - "evo ga u mojoj vreæi!" zadrhta srce u njima. zgledaše se, uplašeni, i rekoše: "Što nam ovo bog uradi!"
ja ta ütles oma vendadele: „mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: „miks on jumal meile seda teinud?”